Bundabergi jõudsime natuke peale lõunat,läksime kohe info punkti,saime linna kaardi ja sealt edasi caravanparki enda pisikest telgikest üles
seadma.Asjad lahti pakitud otsustasime minna linnaga tutvuma.Bundaberg on siis koht kus valmistatakse kuulsat Bundabergi rummi. Linn ise aga on suhtelislt
tühi,kõle ja ebameeldiv.Tiirutasime tunnike,et üldse baari taolist kohta leida ja mis avatud oleks.Nooo lõpuks leidsime tühja koha...Enne koju minekut käisime poest
läbi ja krabasime odava guuni(Paki vein) et hea õhtusöögi kõrvale limpsida. Taka valmistas meile jälle maitsva söögi.Köögis saime taaskord toredate inimestega tutavaks.
Paarike saksamaalt ja paarike kes koosnesist inglannast ja prantslasest.Igatahes sai see kohutav odav vein mille koostisosad on ka kala ja muna
ära joodud ja võib öelda,et sumo sellest õhtust suurt ei mäleta :)
Järgmisel päeval läksime Rummi tehasesse eksgursioonile,mis oli tegelikult väga mõttetu.Pidime käima hane reas ja rummi tünne sai ainult kaugelt näha ja siis seda lõhna nuusutada.
Pudelite pakkimis ruum oli samuti pisike ,kus täätas max 5 inimest. Räägiti siis ajaloost,erinevatest markidest ning lõpuks sai tasuta kaks drinki.Noo see oli selle 25 daala sees siis.
Väga kallis ja mitte midagi ütlev üritus aga nüüd vähemalt teame,kus see jook tuleb :)
Kuna Taka pidi järgmisel päeval Darwinisse tagasi minema ja meie rahakott hakkas punast tuld näitama siis otsustasime farmitööd otsima hakata.Kuna bundabergis ja selle ligidal palju erinevaid
farme arvasime,et tegu lihtsa ülessandega...aga eiiii. Seal käivad asjad nii,et tööd saad ainult Bäkkerite hostelite kaudu ja tingimus on see,et pead seal sees elama (mis loomulikult on kirves) Ja kunagi
ei ole 100%,et tööd ikka saad.
Peale pikka arutamist(5 min) otsustasime aga bundabergi siiki selja taha jätta ja minna Stanthorpi kus juba mõned eestlased ees.Ja kuna eetslased on seal linnas heas kirjas siis asi otsustatud.
Ja tööd pidi ka lihtsamalt saama ;) Võtsime selle 500 kilomeetrise retke siis ette.
Stanthorpi jõudes kohtusime oma sõbra Mihkli ja paari teise eestlasega ( Jaak ja Lauri ).Neil oli seal pisike pidu kus oli ka hunnik teisi bäkkereid.Kõik ikka paris napsused.Nagu ikka.
Pühapäeva hommikul läksime siis hosteli omaniku Doug jutule.Algul oli selline ümber nurga jutt aga kui kuulis ,et oleme eestlased jutt muutus.Helistas ühele farmerile ja uuris maad.
See otsustas väikse mõtlemise peale meile tööd anda.NII saigi meie FARMERI karjäär alguse.Läksime tööle paprika ja lehtkapsa farmi.Jaak kes seal juba varem töötas kiitis seda kohta
ja ka teised rääkisid head.Head tunnid ja korralik tunni palk,mis farmis on üris tähtis.Ega orja farmi minna ju ei tahaks.
Ja kuna meie rahaline seis oli hullem kui kriitiline ei jäänud meil ka muud üle kui sinna jääda.Kuigi ka siin oli hosteli hind päris kopsakas (180 aus nädalas )
Esmaspäeva hommikul oli äratus umbes nelja paiku ja tööl pidime olema juba viieks.Aga see pidavat normaalne olema ,sest siis saab suurema kuumuseta töö tehtud.
Kohale jõudes oli vastu võtt külmem kui Siberis elava Volodja varbad.Seisime siis seal umbes kümnekesi ja ootasime kuni tööle kupatakse.Siis tuli üks punase nina
ja paistes silmadega supervisor ja kamandas kõik dziibi kasti kus plime kui lambad looma vagunis.Aga ka see on täiesti normaalne nende jaoks.Põllu äärde jõudes hakkas minul aga see tuhin ära
minema mis pühapäeval peale tuli.Esmaspäeva päeva töö oli paprika taimede ROHIMINE.HA HA HA HA HA .Aga pole hullu ütlesin ma Sirtsule ja soovitasin mõelda rahast ja teise aasta viisast.
Algul see aitaski nii esimese vao jagu mis oli paar 300 meetrit pikk.Tagasi minnes aga hakkasid juba jalakesed ja käekesed valutama.Ja selg muutus ikka julmalt jäigaks
No kohe kuidagi ei tahtnud allapoole painduda.Ja aina hullemaks läks iga uue vaoga.Kuna seltskond oli siiski lahe siis lubasime üksteisele ,et vähemalt kuu peame seal vastu ;)
Esimene suitsupaus ja oligi meil juba kolm vagu tehtud.Siis oli ikka veel nalja tuju ja kuu aja jutt oli ikka jõus.Aga kui päev lõunale hakkas lähenema siis läks päris niruks olukord.
Meie suureks rõõmuks hakkas vihma sadama.Aga ega vihm õiget farmerit hirmuta ;) lasime aga kättel käia.Kui oli lõuna pausi aeg siis oli kohe päris hea tunne ,et istuda sai.
Kugistasime oma võileivad alla ja mina lubasin ühe rahustava suitsu.Mis maitses ikka kuradima hästi.
Vahepeal mainin ära ,et üks saksa tüdruk oli ennast farmeri pojale külje alla surunud ja kõik arvasid ,et ta on kerge koputaja.Ja kuna see päev supervisor meid ei jälginud
siis arvasid kõik ,et tema on boss.Mida ta ka enda arust oli ;) nii et tema käsu peale hakkasime täpselt poole tunni pärast uuesti liblesi välja kiskuma.Kuna lihased olid juba
väga kanged siis uue vaoga jäime teistest päris maha.Ma mõtlen aktivistidest kes olid meist umbes poole vaoga ees.Jaak aga lohutas meid ,et esimene päev ongi NATUKE raske.
Korrutasime üksteisele Raha RAHA ja jätkasime tööd.Meie suureks rõõmuks hakkas jälle kõvemini sadama.Ma rõhutan kõvemini .sest tibutas ju pea terve päev.Ja meie suureks rõõmuks
saabuski üks farmeri poegadest.Algul ta vaatas meie väsinud nägusid ja läbi vettinud kehasid ja tegi näo nagu kõik oleks korras.Siis aga vist läks süda pehmeks ja kamandas
lmbakesed dziibi kasti ja kuulutas päeva lõpenuks.Märjaga pidavat taimed rohimisel kannatada saama.Vastu väiteid polnud ;)
Siis oli vaja oodata millal Doug mei le järele tuleb.Vanemad olijad rääkisid ,et see võib võtta kuni paar tundi.Ei no muidugi,passi seal siis kaltsuna külma käes ja lõdise.
Kerge orja tunne tuli peale.Siiru rõhutas aga Mõtle rahale.Nii nagu mina pärli paadil temale ;)Doug saabus JUBA poole tunni pärast ja koju sõit sai alguse.Tagasi hostelis hakkas aga minu
põlv kergelt endast märku andma.Kerge valu oli sees.Kuid selle väsimuse kõrval oli see kuki muki.Kiirelt pesema ja siis toitu valmistama.Nii õhtuks kui järgmiseks päevaks.Hommikul peab kõik minutid
magamiseks ära kasutama.Peale sööki olime vast tunnikese poolteist veel teleka ees ja siis magama.Kuna meie tuas oli kolm kenat iiri tüdrukut ,pidasin ma vajalikuks neid hoiatada ,et ma NORSKAN.
Varustasime neid mu õe käest saadud sõjaväe kõtava troppidega ja üks lubas isegi une rohtu võtta.Sellel ööl magasime nagu karupojad talve unes.Korra kuulsin kuidas saksa poiss Alex sonis väljamaa keeles.
Suur farmeri heldus lasi meil hommikul tunnike kauem magada.Pidime alustama kell kuus.Suur oli minu ja Siiri rõõm kui hommikul tuast välja astudes sadas vihma.Kui hommikul Doug meid tööle hakkas viima siis
uurisin kas vihmaga tööd tehakse.Vastuseks kõlas kui farmer ei helista hommikul siis viib tema meid sinna ja seal selgub.Ja hakkasime siis Red Rosella poole sõitma.See oli meie farmi nimi.
Kohale jõudes nägime esimese asjana Supervisori veelgi punasemat nina.Kuid silmad varjas ta päikseprillide taha.Tõenaöliselt olid nee suht kinni paistetanud.Ja meie lootus vabast päevast purunes kiirsti.
Ja siis kõlaski käsklus ,et lambad kasti ja tööle.Nii palju siis sellest ,et vihmaga rohides kahjustab taime.Olge lihtsalt ettevaatlikumad.Ja punaninal polnud ka muud midagi teha kui päev läbi meiega jõlkuda.
Esimene vagu oli ikka väga piina rikas .Kuna küürutada enam ei jaksanud siis proovisime põlvili.Minul aga olid lühikised püksid ja siine pinnas koosneb väikestest kividest siis oli väga
piina rikkas.Ja ,et asi täiuslik oleks käis see kuradi puna nina nagu orjapidaja meie järel ja kontrollis.Kui leidis ühe lible siis ei jõudnud seda vingumist ära kuulata.Ja taimedele ei tohtinud
liiga teha.Kui aga julgesid selga sirutada ja kellegile midagi naljaga pooleks öelda siis oli kuri karjas.Parmust supervisor ütles ,et temale ei meeldi kui inimesed (ORJAD) seisavad ja räägivad.
Töö pidavat tegemata jääma.Minul aga oli selleks ajaks kolm muret.Põlv tegi põrguliku valu ,selg oli kange ja see kuradi orjapidaja käis ilgelt närvidele.Esimeseks Smoukoks olime märjad nagu kassid ja loobumis
mõtted hakkasid pähe kippuma.Suitsu pausi lõppedes oli päris oraja tunne juba.Võtta maast märga mulda ja tõmba nägu mustaks siis nagu päris.Kella pealt peksti kõik maast lahti ( mis oli kuradima raske ülessanne)
ja kamandati tööle.Üks inglise poiss julges oma i podi-l muusikat valida siis selle peale karjatas orjapidaja ,et kui veel mõnda telefoni või i-podi näeb siis korjab need ära ja paneb autosse.
Kurat nüüd mõtlesin küll ,et lähen talle kallale.Ja samal ajal meenus kuidas neljandas klassis õpetaja niimoodi kaardi pakid endale aasta lõpunu sahtlisse pani.Ainult teda ei tahtnud toona lüüa.
Lõunaks olime tublid kolm vagu juba teinud.Vaod olid ikka päris maltsased.Vanemad olijad jälle lohutasid ,et märjaga tulevat malts lihtsamini maast välja.Tuleb ta jeh ja kui tulebgi siis koos taimega.
mul aga oli suht ükskõik juba.Lõuna oli aga magus.Lausa uni tikkus peale.Aga põlve valu ei lubanud tukkuma jääda.Peale söömist vaatasime üksteisele otsa ja teatsime kohe,et see jääb meie viimaseks
päevaks seal kuradi orja laagris.Poole tunni pärast kuulsime Piitsa plaksumist,(selleks ajaks oli supervisor saanud eestlaste seas nime Piits) Oli aeg põllule naasta ja oma igapäevast
leiba teenima hakkata.Kohe alguses proovisin istudes rohida aga Piits väitis ,et meil ei istuta ja alles oli ju lõuna.Proovisin siis hambad ristis ,sest päeva lõpuni oli veel kolm tundi ehk kolm vagu.Aga ei.
Minu põlv ja meie mõlema vingumine muutus välja kannatamatuks.Ja iga kord kui Piits tuli lähemale kui 10 meetrit tahtsin püsti tõusta ja ta ühe selle kuradi paprika taime asemele suruda.Siis saabus kui
taeva kingitus bossi poeg Vito (jah itaalaste farmis töötasime) Lähenesin talle delikaatselt ja ütlesin ,et ei saa enam töödata.Jutt aga oli lühike ,Võta oma asjad ja mine koju.Põllule tagasi vaadates nägin Siirukese
tülpinud ja abi paluvat nägu.Teatasin uhkusega Vitole ,et kui mina lähen siis läheb ka Siiri.Vitol polnud sellest sooja ega külma.Helistas Dougile ja soovis hommseks uusi inimesi.
Eks neid uusi orje on siin lademetes.
Hostelisse tagasi jõudes oli Doug ikka inimlikum.Mõistis minu põlve muret ja lubas meile osa ette makstud raha tagasi anda.Mida ta tegigi.Ja selle öö saime ka seal olla.Mis ei olnud muidugi iiri tüdrukute meelest
tore.Õhtul mängisin eestlastega malet ja lobisesime ja kirusime Piitsa taga.Tõenäoliselt oleks ta luksumise kätte ära lämbunud ;) kui me poleks magama läinud.Nagu naised olime.Siiru aga kustus juba kella kolme paiku
päeval ära.Magas nagu beebi.Ega mu enda uni kehvem polnud ,mida aga ei saa iirlaste kohta öelda.Kui nad hommikul tööle läksid siis nende näod olid ikka päris kurjad.Aga nagu ma alati olen öelnud
Magage öösel ja ärge kuulake mida teised teevad ;)
Hommikul otsustasime aga Melbourni asemel Brisbanesse minna oma sõbrale külla.Jube hea tunne oli kui sellest kuradi mülkast minema sai.
Nüüd aga võin ametlikult teadata - Minust mingit kuradi kõplajat ei saa ;)
Nii lõppeski meie seiklusrikas FARMERI karjäär.Ja ei kahetse ,et see nii kiiresti läbi sai.Paremad ajad on ju ees ;)
Posts
